Viimastel aastatel räägitakse järjest rohkem elukestvast õppest. Esialgu tundus see lihtsalt sõnakõlks. Kui aga ringi vaadata ja inimestega rääkida, on üha enam neid, kes on ühe hariduse omandamise järel uuesti kooli läinud. Põhjusi võib olla mitu – kas inimene tunneb ise vajadust teadmisi juurde saada, varem õpitud eriala ei ole enam konkurentsivõimeline, huvid on lihtsalt muutunud vms.
Kui mõnikümmend aastat tagasi oli haruldane, et üle kolmekümneaastane üli- või kutsekooli läks, siis nüüd on see pigem norm, et noored, keskealised ja vanad istuvad koos koolipingis. Eri põlvkondade koos õppimine annab lisateadmisi nii õppijaile kui ka õpetajaile, sest kõigil on eri taust ja kogemustepagas. Vanemate õppuritega koos tekib loenguis teravam diskussioon, sest vanem õppur mitte ei usu naiivselt kõike, mida õpetaja või õppejõud ütleb, vaid vaidleb sellele oma kogemustele tuginedes vastu. See avardab kõigi silmaringi.
Enam ammu pole haruldane, et kutsekoolis nühib koolipinki ühe või suisa mitme kõrgharidusega inimesi. Mõni neist on tulnud selleks, et omandada ka mõni „päris” eriala, teine selleks, et oma hobidega tegelda.
Õppimine on saanud osaks igapäevaelust, sest see ei toimu mitte ainuüksi õppeasutuses. Uusi teadmisi võib omandada ka nii, et inimene ise ei adugi seda kui loomulikku protsessi. Samuti on käsitööringis uute käsitöötehnikate omandamine või avalike loengute kuulamine osa õppimisest.
Nii algabki elukestev õpe, kus pidevalt omandatakse uusi teadmisi, kas teadlikult või juhuslikult, kuid selleks, et püsida konkurentsivõimeline.
Nii nagu Lääne maavanem Innar Mäesalu eilsel täiskasvanud õppija nädala avaüritusel ütles: kui õppimine peatub, siis maailm lõpeb.