Läänemaa haigla püsib tänu külalisarstidele, kirjutas Lääne Elu murelikult. Hiljuti ravil olnuna ei tunneta ma selles probleemi. Kas raviarst peab olema patsiendi teretuttav või sõbra tuttava lähikondne? Kohapealse arsti puhul võib haiglaravil läänlane mõnel juhul küll üht-teist ravitseja isikliku eluolu kohta teada saada, iseasi, kas uudishimu arsti isikliku elu kohta ravitulemust võimendab. On ajast aega „asjatundjaid” haigeid, kes polkovniku lesena arvasid, et arstid ei tea midagi, nüüd lisandub kurtmine, et Haapsalus pole arste, ja ollakse hirmunud, kui peaks Läänemaal haigestuma, kirjutab pensionär Aleksander Kaasik (pildil).
Väidan vastupidist. Sain aprillikuumuse tuuletõmbest palaviku ja tugeva köha. Kui mind ühel reede õhtul kiirabiga haiglasse viidi, sain mõne allaneelatava ravimi ja seltsiks tilguti. Töönädala esimesel päeval lisas mulle tundmatu meesarst juurde hulga värvilisi kapsleid ja algatas veresoonde antibiootikumide manustamise. Vererõhku alandav rohi asendati uuega.
Järgnes vereproovide võtmine ja rindkere pildistamine. Kümne päevaga oli kopsupõletik kadunud nagu ka aastaid vaevanud öine köha. Saan haigla perele vaid tänusõnu öelda, sest tunnetasin tõhusat ravi, olgugi et raviarstiga kohtusime vaid kahel korral.
Kas põhikohaga Hiiumaa arst pidi mind iga päev vaatamas käima? Küllap oli olulisem jälgida virtuaalset kopsupildi ja verekoosseisu muutust, et teha rehnut ravimite toimest. Tänapäeval on arvuti hädavajalik töövahend. Pole tähtis, kus arst oma patsiendi ravikulgu jälgib, internetiühendus on tähtsam kui silmside haigega. Mida rohkem teiste haiglate arstid rändlevad, seda kindlam ja oskuslikum on nende ravijoon.
Peamiseks aga jääb meditsiiniõe töö. Kui nemad hakkavad rändama ega tunne enam oma patsiente, on käes haiglaravi lõpp. Patsient kaotab usu võõrasse ravitsejasse. Ei saa ju lasta end tundmatul torkida! Haapsalu puhul pole seda kartust. Kõik on omane. Varahommikul juba tuleb tuttav inimene süstlaga, ta tunneb oma tööd ja on hoolitsev. Palat ja koridor säravad valgusest ning puhtusest. Akendest paistab rannavaade. Olustik on tervendav psühholoogiline tegur ja läänlane tunneb end Haapsalu haiglas kindlasti kodusemalt kui pealinna kõrgtasemel ravilas. Kui ravitseja tuleb vajadusel ka pealinnast, tunneb ravialune pigem austust kui hirmu tundmatut arstinägu nähes.
Kuni meditsiiniõed Eestist Soome ei rända, elab ka Haapsalu haigla. Lahkuvaid Eesti arste suudavad mõnel määral asendada arstid Ukrainast või Venemaalt, sest arst vajab suhtluskeeles vähem sõnavara (pealegi on iga võõramaine arst õppinud ladina keelt, mis on kasuks igasugusele keeleõppele, ja suhtlusel patsiendiga on abiks eestlasest meditsiiniõde).
Haigla meditsiiniõde peaks eesti keelt vabalt valdama, sellele pole asendust võtta. Soojuse ja turvatunde loovad haiglas eelkõige ravikorralduste täitjad. Jääb üle vaid tõsta meditsiiniõdede palka või selle eiramisel lasta haiglal koos õdede vananedes „pensionile” minna.
Seega, rohkem tuleb tähelepanu pöörata sellele, kuidas meditsiiniõdesid paigal hoida, mitte aga külalisarstide liikumisele.
Aleksander Kaasik
Who is it?