18. mail kutsub Martna spordiklubi kõiki huvilisi Martna–Rannajõe rattasõidule. Tulijad võiksid lisaks tervisesportlastele olla ka ilma suuremate sportlike eesmärkideta ajaloo- ja arhitektuurihuvilised, sest Martna vallas asub keskmisest rohkem mõisaid ja teisi uuema ajaloo mõistes ristisõdadest alanud okupatsiooni mälestusmärke. Vaatamata ehitiste saamisloole võiks neist mitme kohta eelnevalt infot koguda ja pärast sõitu põhjalikumalt tutvuda.
Täpselt kell 12 stardime Martna vallamaja eest loodesse Ehmja küla poole. Rada on täpselt sama mis Marimetsa Kapi algusaastatel. Kuigi Martna spordiklubi ja kaitseliidu inimesed juhatavad õiget teed, vastutab igaüks oma liikumise eest siiski ise. Tähelepanelik tuleb olla vasakpöördel Taebla–Kullamaa maanteele, seda nii liiklusohutuse kui ka lähedal asuvate Ehmja mõisa varemete tõttu.
Ehmja mõisat on esmamainitud 1529. aastal, mil ta kuulus Haapsalu toomhärrale Johhan Varnsbekele.
Arvatavasti 18. sajandi lõpul ehitati mõisa suur kahekorruseline hilisbarokne peahoone, mis lagunes 1960–70ndatel aastatel. Kunagisest hiilgusest annavad aimu võsastunud varemed. Paremini on läinud vasakul pool teed paikneval suurel 19. sajandi teisest poolest pärit viinavabriku hoonel, mida praegu taastatakse.
Vasakule Tabra–Maalse teele pöörates jäävad vasakule Ehmja kõrvalmõisa Maalse varemed.
Muistne vabadusvõitlus on Martna vallas siiski olemas olnud. Sellele viitab Ehmja endisest külatuumikust 600 m, Martna–Saanika teest 700 m põhja pool asuv Ehmja Kuradimägi, vanade eestlaste linnusease, mis paikneb umbes meeter ümbritsevast põllupinnast kõrgemale tõusval laugjate nõlvadega kõrgendikul. Kõrgendiku tippu ümbritsevad kahte teineteisest ligi kahe meetri kaugusele jäävasse paralleelsesse ritta paigutatud suured, kuni 1 m läbimõõduga raudkivid, mis piiravad põhja–lõuna suunas 43 m pikkust ja 32 m laiust ovaalse põhiplaaniga õueala. Mullast on Mati Mandeli juhitud väljakaevamistel leitud mõned savinõukillud, mis pärinevad ilmselt I aastatuhande lõpust või II aastatuhande algusest. Rahvajutu järgi olevat vanakurat tahtnud mäele linna ehitada, kuid ehitustööd katkestanud külas kirema hakanud kuked.
Edasi viib sõit mööda Martna–Saanika teed, siis aga üle põldude Rannajõe külla, kuhu hiljem on kindlasti põhjust tagasi pöörduda. Kasari luha põhjaosas, mitte kaugel Haapsalu–Laiküla maantee Martna teeristist asub Rannajõe vaatetorn, kust avaneb kaunis vaade Kasari luhaniidule. Vaatetorn pakub erilist elamust kevadel, kui luhaniit on suurveega üle ujutatud ja võib näha tuhandeid hanesid, luiki ja parte. Suvel pesitsevad luhas mitmed kurvitsalised, värvulised, rukkirääk jpt. Kaare külas võib uudistada ka Rannajõe ohvriallikat.
Kaare külas pöörame küll järsult vasakule, kuid otse ette jääb Keskvere mõis, mis 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses oli Saare–Lääne piiskopi lauamõis ehk tootmisüksus. Mõisa peahoone on arhailine keskse mantelkorstnaga barokne puithoone, olles Läänemaal üks vähestest allesolevatest omataolistest. Mõis on eravalduses, algne rookatus on asendatud plekiga.
Kurevere–Martna teelt suunavad tublid kaitseliitlased meid vasakule Putkaste mõisa poole, mida esmamainiti küll 1529. aastal, kuid selle klassitsistlikud ehitised on püstitatud arvatavasti pärast 1816. aastal. Peahoone on kõrgel soklil asetsev ühekorruseline barokse poolkelpkatusega kiviehitis. Aastail 1934–38 kuulus mõis Eesti Seemneviljaühistule ja selles tegutses ka põllutöökool, mis Teise maailmasõja järel viidi Hiiu–Suuremõisa. Peahoone põles Teises maailmasõjas müürideni paljaks ja taastati 1940–50. aastatel ning oli hiljem kasutusel sovhoosikontori ja klubina.
Martnasse tagasi jõudmisest annab märku Martna kirik, mille välismüüril on näha kolme kivist risti. Rahvasuu kõneleb nende kohta järgmist: “Vanasti, kui kirikut ehitatud, vajunud imelikul viisil igal ööl see osa maa alla, mis päeva jooksul üles ehitada jõutud. Ehitajad olnud meeleheitel, ei teadnud, mida teha. Üks vanaeit andnud nõu: toodagu kolm Mardi-nimelist meest, joodetagu need viinaga purju ja müüritagu need elusalt kiriku müüri sisse. Tehtudki selle nõu järgi. Sissemüürimise kohad märgiti ära ristidega. Nüüd olnud ka kuri võidetud ja ehitus viidud ilma vahejuhtumiteta lõpule.” Selle sündmuse järgi olevat Martna endale ka nime saanud.
Sõidu lõpetanutele pakume sooja suppi Rannarootsi maitse järgi. Siis võib aga kõik nähtu veel kord üle vaadata. Loodame, et elamusi jätkub nii kehale kui ka hingele.
Tere tulemast!
Aare Vaalma
