Avakülg » Arvamus, Keskkond, Pealugu, Uudised » Jüri Keskpaik: Midagi on vaja muuta

Jüri Keskpaik: Midagi on vaja muuta (17)

Pensionipõlve veedab kunagine tippteadlane Jüri Keskpaik Lõuna-Läänemaal Uplinna talus. Foto: Arvo Tarmula


Ajakirjanduses on üsna palju juttu olnud loomadest rahvausundis, rahvapärimustes ja mütoloogias. Kogu see teave on kui vaade minevikuhämarusse, kuid kunagine ei seostu enam praeguse loodussuhtega, mis on hoopis midagi muud.

Kui tulebki mõttesse unes nähtud madu või tõlgendatakse mõnda teist looma esiisade kombel, siis on enamasti tegemist kas nalja ja ebausuga või mis veel halvem — psüühilise häirega, millele saab kohe anda freudistliku põhjenduse. Valitseb tohutu erinevus meie esivanemate ja nüüdisaja inimeste vahel.

Miks on see nii, et meie esiisad said loodusest erilist teavet, meie aga mitte? Kuidas võis tekkida loodususund, milles jumalus avanes inimesele taime ja looma kaudu? Kas on see vaid inimeste kujutluse vili ja teadmatus või peitub kuskil ka tõelisus?

Need küsimused on suunanud minu palju aastaid kestnud otsinguid, kui olen uurinud loodususundite, mütoloogia ja psühholoogia kohta käivat kirjandust.

Seda ei ole ma teinud pelgast huvist, vaid vajadusest, sest olen olnud kokkupuutes nähtustega, mida ma teadlasena kas lihtsalt eitasin või ei suutnud seletada. Ühest eriskummalisest kohtumisest, mis põhjalikult muutis minu vaadet mitte ainult elusloodusele, vaid ka usule ja kiriku osale selles, tahangi kirjutada.

See juhtus 1980. aastate alguses aprillikuus, kui viibisin maakodus ja töötasin aias. Minu tähelepanu köitis nõmmelõokese häälitsus. Silmasin lindu kahe–kolmesaja meetri kõrgusel lennus. Ta oli põhja poole rändel. Olin üpris rõõmus, sest ei olnud palju aastaid seda lindu näinud.

Lapsepõlvest peale on ta mu lemmiklind, kes kandis nime metslõoke. Ta elab kuivades männikutes ja pesitseb maas. Pesas on tal enamasti viis pruunikaspunase kirjaga muna. Eemalt vaadates on metslõokese munad justkui punased. See ongi sööbinud mällu ja teinud selle linnu minu silmis eriliseks.

Tõstsin vaistlikult käed ja õnnistasin metslõokest, soovides talle rändeks jõudu. Nii olin ma ikka teinud, kui nägin läheduses laulvaid või ülelendavaid linde, kes mulle meeldisid. Seekord aga juhtus midagi erilist.

Ma ei näinud, kui lõoke pöördus ringi ja hakkas laskuma. Tajusin teda alles siis, kui tundsin väga tugevat lagipähe suunatud kiirgusvoogu. Metslõoke tahtis mulle pähe laskuda. Ehmusin ja kummardusin ning seejärel langesin justkui iseenesest põlvili. Minu silmist voolasid tahtmatult meeleliigutuse pisarad ja mõtteist jooksis läbi meieisapalve. Kummaline oli vaid see, et palvet peast ma varem ei teadnud, see tuli justkui iseenesest ja sööbiski mällu.

Metslõoke ehmatas samuti ja lendas maja taga kasvavale kuusele. Ta hakkas laulma. Laulu lõpetanud, tõusis lõoke lendu, kadudes puulatvade vahele metsa. Ta jätkas oma rännet, lennates põhja poole minema. Rohkem sel suvel ma neid linde ei näinud ega ka kuulnud.

See üürike kokkupuude varblasest väiksema linnuga, mis kestis vaid minuteid, muutis põhjalikult minu maailmavaadet ja pani mõtlema inimese—looduse suhte üle palju sügavamalt kui kunagi varem.

Sestpeale on linnud aidanud mind, eriti sookured, punarind ja suitsupääsuke, aga ka paljud teised, igaüks omamoodi, mitte kunagi üksteist korrates.

Tegelikult on taimed, loomad ja seened samasugused kui meie ja nendega on võimalik suhelda, kasutades ühist keelt. Inimene lihtsalt arvab, et ta on neist ülem ja võib igaühelt niisama moodupärast elu võtta, teha seda oma lõbuks ja veel kiidelda.

Meile tundub loomulik, et inimese tegevus ja õigused ühiskonnas on reguleeritud seadustega, milleta ei ole ühiskond mõeldav. Seadusega on reguleeritud ka meie õigused looduse suhtes. On aga olemas veel loodusõiguse seadus. Selle seaduse alusel on igal taimel õigus kasvada, lehtida, õitseda ja viljuda.

Oma erikujul kehtib see õigus ka loomade ja seente puhul. Loodusõigust tuleb austada ja leida kompromiss ühiskonna õiguse ja loodusõiguse vahel.

Ei tohi ka unustada, et me peame elama, ja selleks on omad nõuded. Igaüks mõtleb oma elule, mis dikteerib vajadused. Tavainimene näeb loodust selle pilgu läbi, millest tulenebki alateadvuslikult tema loodushoiak. Minu pilk peatub puul ja ma hindan seda kui palki või küttepuud, harva kui ilusat ilu pärast, veelgi harvem kui kaaslast või sõpra.

Jahimehena näen autoaknast metskitsekarja ja mõttes sihin sokku, hinnates tema sarvi kui jahitrofeed või looma lihtsalt kui tükikest maitsvat liha. Mõttes vean püssi lendavale varesele parajale maale ette, arvestades bussisõidu kiirust, ja vajutan päästikule. Ei tea, kas vares tunneb seda või mitte. Minule olid need mõtted loomulikud, sest olin noorpõlves kirglik jahimees. Tean, mis on tapakirg, kui loomulik see tundub, sest sellega kaasneb jahilõbu.

Need on harjumuspärased mõtted, mida tuleb kuidagi muuta, selleks et näha kõike oma ümber elavana, kellest üks olen samaväärsena ma ise ja üks ka Sina, nende ridade lugeja. Muutmine ei saa olla sunduslik, sest tekitab protesti. See peab tulenema inimesest endast, kuid selleks on vaja midagi teadvustada, mis peab hingeliselt liigutama–puudutama meist igaühte eraldi, st tulenema iga inimese isiklikust läbielamisest. Aga millisest?

Metslõoke tahtis mind puudutada ja kui ei saanud seda teha, siis tänas mind lauluga. Must–kärbsenäpp laskus põlvele ja laulis mulle oma laulu, mida oskas. Ronk, vares ja hakk on kutsunud mind mängule, lennates madalalt üle pea nii, et saan tunda nende jalgade pehmet tõuget. Ka põder võib tahta, et puudutad tema nina, see kogemus on eestlasel olemas — mehel, kes on olnud kirglik põdrakütt. Aga ka siin on omad piirid, millest ei tohi üle astuda.

Esimest korda tajusin ma seda, kui metsas tuli minu juurde põdravasikas. Panin talle sõrmed suhu ja ta hakkas neid lutsima. See oli erakordselt tore, sest meenutas mulle lapsepõlve Libatses, kui vastsündinud vasikale panin alati sõrmed lutsimiseks suhu, enne kui ema hakkas teda piimaga jootma.

Võtsin sõrmed suust ja hakkasin eemalduma, põdravasikas järgnes mulle. Jooksin, vasikas jooksis järele. Lõpuks kõndisin ees ja viisin ta tagasi emapõdra lähedale ning ronisin kähku kase otsa ja jäin ootama. Emapõder tuli kase juurde ja viis oma poja ära.

Elu meie ümber vajab siiski austust ja see tunne võiks olla igaühe südames. Et seda tunnet kinnistada ja teadvustada ka teistele, kuulutasin oma Uplinna talu valduse 1999. aastal Eluaustuse laiguks. Tegin selle teatavaks ka kodukandi jahimeestele, mitte korraga, vaid ajapikku nendega vesteldes.

Mulle heidetakse ette, et puuduvad eramaa sildid. Tõesti, nii see on. Puudub ka tara, millel on seadusega ettenähtud kõrgus, nii tegi mulle selgeks üks eakas mees, kes oli tulnud jahile Kukerannast. Ise arvan, et kui eluaustus tuleb südamest, siis igaüks toimigu sellel väikesel viiehektarilisel Uplinna elulaigul mitte siltide, vaid südametunnistuse järgi. Oluline on seegi teadmine, et selline laik on Eestimaa pinnal kuskil olemas.

Olen tahtnud, et ka jahimehed austaksid mind, kas nad aga seda teevad, on iseasi. Kui alguses oli kütirivi esimene mees minu koduväravas ja siga veristati maja taga, kuhu jäid maha ka sooled ning muu, siis nüüd on olukord parem, kuid ikkagi on raske selgeks teha, et mulle on püha minu kodumets, kus ma suhtlen loodusega hoopis teisiti kui nemad.

Päev enne isadepäeva käis taas jaht ümber Uplinna elulaigu. Laskjate ahelikud olid kahel pool seda, ajajate hõikeid, pasunakaja ja koera haukeid kostis mitmel pool metsas. Kaks pauku oli järjest minu kodumaja lähedal, veel üks kaugemal, veidi varem.

Käisin posti toomas ja ajasin kolme mehega juttu. Üks oli võõras, kaks olid oma valla mehed. Võõras vabandas, et oli majale tulnud liiga lähedale. See oli linnamees, kohalikud olid ta jahil paigutanud siia.

Omad olid Järise teel Kooli ja Teeni talu vahelisel 300 meetri pikkusel lõigul. Mõlema talu ümber valitses hauavaikus, kedagi polnud väljas näha. Loomulik on, et elu peab jääma seisma, kui metsas on jahimees, seda kogen metsakodus olles sageli.

Üks meestest oli Hanila vallavanema abi, teda tundsin ma hästi, olin õpetanud tema poega Virtsu koolis austama elu. Nüüd olen ta poega näinud koos jahimeestega, käib isa jälgedes.

Eluhoiak saab alguse kodunt, kooliõpetajal pole enam midagi teha. Looduskasvatus on kui hane selga vesi. Kuidas aga mõjutada kodu, nii et looduskasvatus kannaks vilja?

Teist meest näen Lihula kaupluses. Kõndida saab ta päris hästi ostukorv–vankri najal. Seista on tal raske, seetõttu oli ta kaasa võtnud tooli, millel istus, laskevalmis püss süles. Ta on minuvanune mees ja rüganud põllutööd teha kogu elu. Ta tahab vaheldust, et lõõgastuda.

Tahtmatult näen oma rehealuse väravas jahipüssist väljalastud kuuli auku. See on lapsepea kõrgusel ja tulnud õuevärava poolt, kus on väikene põld, kus on kitsede jooksurada. Tõsi, see on lastud palju aastaid tagasi, siis, kui asusin Uplinna elama ega teadnud veel midagi sellest, mida nüüd kirjutan.

Hirmutunne tuleb siiski, kui neid ridu kirjutan, sest istun akna lähedal, kus juhusliku kuuli eest pole varju, aga sellest sügisest pole ma lubanud jahimehi läbi minna minu õuest.

Hea on, et lapselapsed on suured. Neid ei tule enam tuppa kutsuda laupäeval–pühapäeval, mil nad mul vanematega külas olid. Koduõues olla on puhkepäevadel ohtlik, sest on ka jahimehi, kes tegutsevad vaikselt. Aeg–ajalt on kuulda ainult pauku ja koera haukumist, see on suvi läbi. Jahiaegadest ei peeta kinni. Sama on ju metsaraiega. Metskond seda teha ei tohi, küll võib müüa metsa erafirmale. Et las tema teeb. Kõik see on uus eetika, kus puudub eluaustus: on vaja raha, et elada. Elu on karm.

Ka sel sügisel, enne jahihooaja algust, oli keegi jahimees oma autoga majast 60 sammu kaugusel. Pärast seda leidis Karuse koguduse õpetaja metsaaltari lähedusest jahipüssi kuuli, mille vilttropid olid veel värsked. Lasti ilmselt siis, kui käisin Lihulas toitu toomas ja olin kodunt ära umbes kaks tundi.

Elan autovabalt, aga teadlikult, mitte vaesusest. Käin Lihulas liinibussiga kaks korda nädalas, teisipäeval ja laupäeval, mehed teavad seda. Elulaik on kui magnet, mis tõmbab ligi.

Kord kogunesid metssead ajujahi ajal maja ette hekki, neid oli üle kümne. Tardunult seisid nad pikas rivis. Vaatasime perega köögi aknast ega julgenud välja astuda, sest nägin enne, kui laskjate rivi seadis end ritta maja taha kuusetuka ette.

Esimene mees oli umbes 40–50 sammu kaugusel majast, metssigadest aga vähem kui sada meetrit. Sead tundsid end ohutult ja pärast aju lõppu läksid vaikselt ära. Maja oli nende ja meeste vahel.

Ma olen kasvatanud oma metsa keskel asuval põllul palju aastaid kartulit, kuid mitte kunagi ei ole metssead minu põllul tuhninud ega teinud mind kurvaks.

Nüüd on sigu siin kandis palju vähem, nad mahuvad varjuma enelahekki. Ka põdrapere — pull, lehm ja mullikas — varjavad end siinsamas. Jahimehed teavad seda.

See oli aastaid tagasi, kui kodutee äärde ilmus sügisel mänsak. Ta oli hästi julge ja lasi mul läheneda mõne meetri kaugusele, enne kui lendas teisele oksale. Olin siis Virtsus kooliõpetaja. Nägin teda hommikuti kooliteel terve nädala, kuid ühel esmaspäeval otsisin teda asjatult sarapuuvõrast, kust ta tavaliselt pähkleid noka vahele võttis. Leidsin ta veidi eemalt maast, ta oli surnud, sulgedel verepisarad. Mänsak pole jahilind ega söödav, küll aga laanepüü, keda saab lasta ka siis, kui käib aju. Mänsakut tahtis keegi lihtsalt näha, ta on ilus kirju lind, pealegi julge.

Kui aga jahil olles lasta ei saa, võib lasta kõike — kas või mütsi, pudelit, rääkimata möödalendavast linnust. Laskmiskirge tuleb ju rahuldada, see on alateadvuslik ning tuleb inimpsüühika sügavusest.

See ei ole kütiaegadest pärit kirg, vaid elu alus — surmatung kõrvuti elutungiga. Nii väidavad psühholoogid. Küsimuseks jääb, miks lööb surmatung just jahikirena välja.

Surmatungi kustutada ja muuta ei saa ega tohi, ta tuleb kuidagi tasakaalustada elutungiga. Seda taotlebki eluaustuse ala. Elulaik peaks rõhutama jahieetikat seeläbi, et ümbruses jahti ei peetaks, ei piirataks ümber elulaiku, mis on mulle pühamast püha.

Olen omanik, ka seda tuleb austada, kuigi ei ole eramaa silti. Vaja on südametunnistust. Jahikirg kui surmatungi väline avaldus on viinud selle aga tasakaalust välja.

Esimest korda lasti mind Laelatu keelualal, see oli väga ammu, nõukogude ajal. Need olid pardihaavlid, mis krõbisesid ümber minu. Pihta ma ei saanud.

Sookurgede vaatlustel Äärepere külas, kus oli meie vaatlustorn, jälgiti mind autoaknast läbi dioptersihiku. Seekordne tunne ei olnud eriti mugav, kuigi tõstsin binokli ja vaatasin vastu. Minu vaatluskaaslast riivas kartetš, mis veristas jalga. Ta oli sel ajal Vatla kooli direktor ja on kirglik linnumees. Meil tuli katkestada teaduslikud vaatlused, sest segasime soku– ja metsseajahti.

Rahvusvaheliselt tunnustatud, meil väljatöötatud metoodika nägi ette loendusi päikesetõusu ajal ja õhtul enne loojangut. Siis toimub sookurgede ööbimispaikades välja– ja sisselend, mil linde on võimalik loendada väga täpselt.

Nehatu soos oli sel ajal sookurgede suur ööbimispaik. Nüüd kurgi seal enam ei ole. Olud on teised. Minule jäid need kurevaatlused viimaseks. See juhtus 28. augustil, aastal 1995, Nehatu sohu lendas sel õhtul 443 sookurge, Salmi lahte Matsalus, kus loendasin mina, oli linde tookord 102.

Nüüd, kui olen oma maa kuulutanud eluaustuse alaks, elulaiguks, ei taha ma, et sellel peetaks jahti. Minu vaatluskaaslase isa metsamaa (20 ha) puutub minu maaga (5 ha) kokku. Et ta on linnumees ja pole jahimees, küsisin, kas nad ei tahaks keelata jahti ka oma valdusel. Ta ei taha seda teha, sain aru, et ei julge. Ta ei ole enam kooli direktor, vaid töötab Matsalu rõngastuskeskuses, on olnud Hanilas palju aastaid volikogu liige ja ka esimees. Temast peetakse siin kandis lugu. Ka seda tuleb mõista.

Teame mõlemad, et tema pihta tehtud lask oli eksitus, sest arvati, et vaatlustornis olen mina. Küla teadis, et tulin tornist alla kui kott.

Kord seisin Mõisalahe roostikus vastamisi mehega, kes hoidis minu poole laetud kaheraudset püssi, ta ei osanud eesti keelt. Lasin oma püssist õhku kaks lasku, et märku anda kaaslasele. Jõudsin siiski enne raudteetammile, sest olin noorem ja nobedam.

Et jõudu oli mul rohkem, võtsin tal püssi seljast osadeks ja sain rauast padrunid kätte. Ta ei oodanud seda, et oskan nii kiiresti lahti võtta jahipüssi. Taskunoaga lõikasin läbi püssirihma ja võtsin püssiraua oma kätte, sest ta tahtis mind kabaga lüüa.

Taskunoa ulatas mulle Elmar Savi, kes jõudis mulle õigel ajal appi. Ta oli lõiganud tammi lähedal parasjagu mõrravitsu.

Kõndisime jalgsi kolm–neli kilomeetrit Laelatust Puhtu, Savi ja mina ees, salakütt tujutult taga. Puhtus vormistasin talle akti, teda trahviti 300 rublaga, nii teatati mulle hiljem. Püssirihma parandas tal ära Savi, lappis selle naharibaga uuesti kokku. Olin siis ühiskondlik jahindusinspektor, Elmar Savi aitas mind võimalusel.

Nüüd tajun, et on palju ohtlikum kui nõukogude ajal, mil saime Virtsu–Laelatu–Puhtu keelualal korra majja. Siis läksin mehele juurde vaikselt selja tagant, panin käe talle paremale õlale. Kui ta ehmudes end pööras, võtsin talt rahulikult püssi käest. Laengud võtsime alati kohe välja. Aktile kirjutasid sel ajal mehed kohe alla, lisades seletuskirja.

Jahil käisid seal nii Pärnu kui ka kohalikud mehed, kord isegi Haapsalu sõjaväe lennuvälja üem oma meeskonnaga. Nende vastas seisin ma ihuüksi, kuid nad allusid korrale.

Aeg on muutunud, ajajate seas olen näinud ka noori naisterahvaid, tulevasi emasid, kes peaksid kandma elu, mitte surma. Kui seda teha, siis võib naine kaotada emaduse, sest tappes annad kantava elu ära. Mina, kes ma olen elanud üksinduses metsade keskel üle kahekümne aasta, tean seda.

Mets räägib mulle seda, kui ma lähen metsa, pannud selga oranžid silmatorkavad riided, sest musta värvi jopes on kõndida ohtlik. Metsas võib olla vanem mees, kes hästi ei näe ja laseb tumedat varju.

On tarvis mõttelaadi, õigemini eluhoiaku muutust, mida tõdes paljude aastate eest Albert Schweitzer, kujundades 1915. aastal välja eetika põhiprintsiibi „aukartus elu ees”. Tema arvates saab printsiip teostuda kolme tundmuse kaudu: halastus, kaastunne ja armastus.

Need tundmused on küll õiged, kuid deklaratiivsed, sest neid ei saa inimhulgale (massile) väljastpoolt peale suruda tingimustes, mil peame koristama põllult saaki, tegelema kalanduse ja jahindusega, rajama tapamaju jne.

Ilmselt just sel põhjusel on Schweitzeri põhimõtteid nimetatud naiivseks ja sentimentaalseks ning neid on seni ellu viinud peamiselt loomakaitse seltsid. Ka loomakaitses on oma piirid.

Kui sõita linna, et toita kaastundest silkudega hulkuvaid kasse, visates neid majade eeskotta, või hakata maanteelt korjama putukaid, siis on midagi viltu.

Õlikatastroofide ajal korraldatud päästeaktsioonid võetakse ette humaansetel kaalutlustel, et panna oma igapäevase tööga hõivatud inimesi mõtlema põhjuse–tagajärje seose üle: suurem osa õlikatkus linde ju sureb. Kokkuvõttes võib ikkagi tõdeda, et halastus, kaastunne ja armastus avaldub nüüdisaja ühiskonnas ratsionaalselt vaid ekstreemsetel juhtudel, kui tegemist on elusolendite massilise huku või hävitamisega. Püsivad tundmused on omased vaid vähestele inimestele.

Tean, et ka jahimees vajab austust, sest väljaspool jahti on ta hoopis teine mees. Ta ei erine minust, kes ma väldin kurja, kui räägin temaga, ja tema räägib minuga. Kurja ja trahvidega ei paranda midagi, tuleb kannatlikult teadvustada ja liigutada südametunnistust.

Seda on mulle, kunagisele kirglikule jahimehele ja karmile jahiinspektorile õpetanud elukogemus. Minu lapsepõlvele pani pitseri maailmasõda ja paljud jahimehed kuuluvad sellesse aega, mil surmatung varjutas elu.

Kui seda tungi jahikirega ergutada, siis ta ei kustu, vaid võimendub, kandudes edasi lastesse ja lastelastesse. Ilmselt ongi see põhjus, miks elu–mõiste maht on vähenenud ja kõik meie ümber tundub olevat elutu. Valitseb teadmine, et kõike võib purustada.

Ma tahan, et jahti pidades ei piirataks sisse elulaiku, kuhu vaatavad kütiliini meeste ootusrikkad näod. See on minu Uplinna kodu. Minu tare asub selle keskel, kus leiavad varju metsloomad tapakires mehe eest ja mängivad lapsed.

Ma et taha, et peaksin tundma oma kodus surmahirmu, kui metsas on jahimees. Ja kui Sa seisad kütiliinil, püssiots minu maja poole, ning ütled mulle, et Sa austad mind, nii nagu see oli päev enne isadepäeva, kui käisin ära, siis on see jahieetika rikkumine, mitte piiride küsimus.

Isegi siis, kui Sa seisad piiril, seljaga elulaigu või metsaaltari poole, puudub Sul elu-austus — selle üle tuleb Sul mõelda, minu kodukandi jahimees.

Tahtmatult meenub mulle kunagise volikogu esimehe, linnumehe sõbralik ütlus: „Sa oled üksi, meid on rohkem.” See oli siis, kui rääkisin talle eluaustuse laigust.

Ja kui mets annab teada mulle, et kuskil on jahimees, siis toon ma mõttes metsaaltaril esile palve, mis kõlab nii:

Õnnista, Jumal, metsa minu ümber ja varja metsloomi ning linde jahikires mehe eest, kustuta see kirg tema südames ning pööra tema silmad ja süda metsa poole, ava need, et ta näeks Elu oma ümber, keda mets oma rüpes kannab, ja õpeta teda Metsaelu austama, armastama ja hoidma. Õpeta ka mind ja lase mul aidata teda, mitte kurjaga, vaid südamesoojusega, mis inimesi lähendab.


Jüri Keskpaik
Uplinna talus Läänemaal 16. novembril 2012. aastal






Jüri Keskpaik (sündinud 7. detsembril 1936 Narvas) on Eesti ornitoloog, tegelnud lindude ökofüsioloogia, etoloogia ja rändeuuringutega.

Aastatel 1965–1993 töötas ta Eesti Teaduste Akadeemia zooloogia ja botaanika instituudis, tehes oma töörühmaga välitöid ja laboratoorseid mõõtmisi peamiselt Puhtu bioloogiajaamas, kus tema algatusel püstitati selleks laborihoone.

Aastatel 1993–1996 oli ta Tartu ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi õppejõud.

Ta on uurinud peamiselt lindude termoregulatsiooni ökofüsioloogiat, lennufüsioloogiat, tardund, rännet jm. Ta kasutas Eestis esimesena lindude uurimisel biotelemeetrilist meetodit.

Tunnustatud Eesti Vabariigi teaduspreemiaga (1994).

2001 pälvis Valgetähe teenetemärgi.

Allikas: Internet


17 “Jüri Keskpaik: Midagi on vaja muuta”

  1. lindpriidena tegutsevad, endiste partorgide relvarühmitused tuleb laiali saata

  2. südamega kirjutatud lugu. Kahjuks millegipärast on küll nii, et needsamad jahimehed, kes muidu kõva häälega deklareerivad eraomandi puutumatust, balanseerivad lubamatu piiril (nii seaduse, moraali, eetika kui ka muu mõttes) selleks, et ainult üks loom maha lasta. Ja kui peaks “kogemata” laskma oma koduhoovis inimese- küll siis leiaks vabandusi, et õnnetus ja kogemata, ja komistasin ja ei näinud….Kui ma olen maa omanik ja ma ütlen, et siin ei lase.Siis ei lase. Sest muidu lasen mina- kas poleks see õiglasem?

  3. fatu-hiva team

    Tänan Jüri, et oled sellise Paiga loonud ja et sa sellest kirjutad.

    Soovin jaksu ja õnnistust Sinule ja Elupaigale.

    Müüt sellest, et inimene saab ainult siis “normaalselt” toimida, kui kõike – maastikke, loomi, teisi inimesi – enda ümber hävitab, on väga visa kaduma. Visa sellepärast, et seda müüti taastoodetakse iga päev, iga sekund. Elu põhiolemusest mitte lähtuvad seadused ja ühiskonnakord võimendub meedia kõverpeeglis ning loobki massimõtte, kogukondliku tõe, et liigsöömine, -joomine, -tarbimine ja -tapmine ongi ainuvõimalik eksistentsivorm.

    Aga see muutub, iga päevaga, headuse ja tasakaalukuse sõnum tungib “läbitungimatust” pimedusest läbi, soendav ja vabastav valgus…

    Ja kes ei tahaks olla vabastatud?

  4. Väga õige jutt! Koahti tundub, et Hanila vallas on jahimeeste võim. See oli paar talve tagasi, kui mu üks tuttav oma metsas puid tegi ja üks jahimees käskis tal sealt lahkuda, kuna neil on parasjagu jaht pooleli. Inimene aetakse oma metsast ära! Olen ise lastega ratastega sõites sattunud keset jahti. Kui käib jaht, siis tõesti ei julge kodust nina väljagi pista. Ükskord rappisid jahimehed puu otsa riputatud kitse. Ka vaatepilt, mida ma ei oleks tahtnud, et mu lapsed näevad. Mõni aasta tagasi lasti ühe mehe lehm maha. Kogemata, põdra pähe….Nii nagu artiklis kirjas, olen ka mina tähele pannud, et inimesed kardavad öelda. Kuigi ei taha, et nende maal jahitakse, nad ei julge seda mingil kummalisel põhjusel öelda!? Kartmise põhjuseid on erinevaid, alustades sellest, et “kuidas ma ütlen, kui jahimees on ju minu tuttava onupoeg vms” või lihtsalt mingi eriskummaline hirm millegi või kellegi ees, millele ei oskagi nime anda. See on asja üks pool. Teine pool on see, et rääkigu jahimehed mida tahes, aga loomi on väheks jäänud. Kuigi viibin palju looduses, näeb näiteks põtra ja jänest haruharva, kuigi 20-30 aastat tagasi nägi neid väga tihti. Eks varsti oleme nagu muu Euroopa: metsloomi näeme veel loomaaias. Sest lisaks meie enda arvukale ja aktiivsele jahiseltskonnale on veel ju ka selline asi nagu jahiturism. Nii et need pole ainult meie oma jahimehed, kes meie metsades lasevad. Igal juhul kiiduväärt, et keegi on sel teemal sule haaranud. Iseasi, kas sest midagi muutub…

  5. läänemaalane

    Tõepoolest- kas poleks aega natuke revideerida seda mis meil jahinduses toimub. Selge see, et jahti võib pidada, aga arvestades siiski reegleid ja teiste inimest (ja ka loomade) õigusi. Üle mõistusi asju tehakse juba. Mis metsas käimisest rääkida, kui isegi autoga ei julge mööda teid sõita- jahimehed möllavad ootamatult keset teed, libedal ajal, ikka hullumeelne pilk silmis, mingit kitse või põtra taga ajada. ja tõepoolest- oleks siis teemaks mingi loomade arvukuse reguleerimine, põtru ja kitsi on meil nii väheks jäänud, et siin ei tohiks ilmselt mitu aastat ühtegi neist lasta. Ja ikka käivad ajujahid, kus tähtsad “linnamehed” või välismaalased poolpurjus peadega metsi ja maid mööda kolistavad. Loomulikult ei ole alati nii, aga kuidagi tihti on hakanud sellised asjad juhtuma. Ja just nüüd, kus loomi nii väheks jäänud? Kes selle valdkonna reguleerimise eest vastutab? Selle mehe artikli peale peaks juba mingid palka saavad asjapulgad-ametnikud asja üles võtma- või oodatakse kui tõesti keegi “hulkuva” kuuli ette jääb? Miks meil alati peab mingi tragöödia juhtuma, enne kui midagi ette võetakse? Enne on kõigil pead liiva all- ja pärast ilmub hordide kaupu igasuguseid targutajad- et ma kohe arvasin nii, ja ma ju rääkisin ja ma teadsin ette jne.jne. Pagan küll- keskkonnaamet või kes te seal olete- kutsuge mingi ümarlaud kokku või tehke oma pastakatega midagi!

  6. Tunnen Jürit 15 aastat ja võin kinnitada, et ta tajub midagi, muidu ta sellist lugu avalikult ei kirjutaks!!! Just seda, et mida eelmine lugeja siin kirjutas, et kas peab ennem midagi juhtuma. Temaga rääkimine on nii rahustav ja teda kuulata on väga mõnus ja alati kuulab ta ära ka teise inimese arvamuse, kogemuse, et siis koos millegi teemale seletust leida. Olen isegi kogenud midagi jubedat, kui juhuslikult metsas olles, ilmselt salaküttidele peale sattusime ja sõbra juhitud autot Lihula kesklinnani küttide poolt taga aeti. Nagu see viimane lugu Martnas, mingi luba oli kuhugi saadetud, keegi ei tea kuhu see kadus, või mismoodi see oligi, täielik segadus.

  7. Mulle artikkel meeldis. Ometi keegi julges tõepoolest välja öelda selle, mida olen kogu aeg tundnud. Tapahimu! Mida peidetakse ülla loomade arvukuse reguleerimise sildi alla. Mis õigustus on põhjustada loomale hirmu ja valu? Võib tunduda naiivse jutuna, sest metslooma elu lõpp ilma selleta ei tule nagunii. Looduslik valik. Aga inimene on mõistusega olend.
    Minu arvamus lihtsalt. Ja muide, minu ninaesise tõttu ükski loom surema ei pea.

  8. Suur lugupidamine hr Jüri Keskpaigale artikli eest, mis on üks parimatest, mis Lääne Elus läbi aegade ilmunud!

  9. no ega need jahimehed ise endale jähilube välja ei kirjuta.See,millal ja kui palju tohib lasta on rangelt paika pandud.Vastasel juhul tegemist salaküttidega ja neil pole jahimeestega midagi ühist.Ja muide ,kas te ise ei söö kanamune,ei söö kala,teil ei ole nahast esemeid ??? Või kust ja kuidas te arvate need asjad tulevad ?Imelik on see,et kõik jahimehed on mõrtsukad,samas enamus sööb ju liha ja kala.Kas need hüppavad siis ise taldrikule ?

    • 10000 euroseid püsse ei osteta söögi lauale muretsemiseks

      • kui juba selline väide, siis palun ka statistikat, kui palju neid kümne tuhande euroseid püsse siis Läänemaal liigub… pakun, et kaks, ehk kolm… enamik jääb alla tuhande.

      • No kuidas see püssi hind teemasse puutu?

    • Mõrtsukateks ma jahimehi ei pea, aga terve mets on nende kisa täis, loomad hirmul,aga muidu jaht on läinud “kultuursemaks”, püssid on täpsemad ja sellist paugutamist nagu aastad tagasi oli, enam ei ole. Eks laengu hinnal ka siin oma teene. Kodulooma veristamisel aetakse asi rahulikult korda, teisi loomi häirimata.

  10. Heaküll, lõpetame jahipidamise ära.
    Aga siis inimesed, lõpetage Teie vingumine ja halamine, kui metsloomad – eriti metssead teie aedu/puid rüüstavad. Ja seejärel riigiorganitelt mingisugustki hüvitist/toetust kerjate ja sonite, et jahimehed ei tee oma tööd.
    Mõne juttu siin on lausa häbi lugeda, et nii enesekeskse ja alaarenenud mõttevõimega olete.
    Ükski jahimees ei ole meelega kedagi lasknud.
    Need, kes seda teevad, ilma vastavate lubadega jahti peavad ja keelatud kohtades, tuleb loomulikult vastutusele võtta. Kuid härra Keskpaik on siinkohal ikka tõsiselt üle pingutanud. Nii hull asi ei ole. Ja kahju, et inimesed kallutatud ühes suunas arvama – mitte arvestades/kuulates vastaspoolt.

  11. Olen jahimees ja palju ulukeid küttinud. Järjest enam lähenesid mõtted Jüri poolt hästi ja südamlikult öeldule. Jahipidamine on vajalik kuid juba aastaid ei saa ilma süümepiinata päästikule vajutada ja lastud ulukile silma vaadata. Teen seda mõistuse sunnil ja nii vähe kui võimalik. Jahikire asemel on austus elu ja elu võtmise ees. Olen kogenud loomade ja puude suhtumist sellesse, kuidas neid vaatad ja mida mõtled või teed.
    Jüri, mida ütlesid , tundsin hinges, aitähh et oskasid väljendada.

  12. Siinkohal märgiks ära ka selle ,et jahimehed ju ainult mitte ei “tapa” loomi vaid ka söödavad neid. Kas te üldse teate palju jahimehed metsloomadele näiteks vilja viivad ja kas see vili tuleb meile tasuta?

Kommenteeri

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.