Viimaste sündmuste kontekstis kõlab üha enam (võimulolijate) seisukoht, et kui raha muudmoodi ei saa, siis tuleb seadusi muuta. Rahva arvamus ei lähe otsustajatele korda.
Eesti kogukonnale pole erakondade rahastamine aga üldsegi oluline. Nii nagu pole oluline ühisvahendite kulutamine MSA (maailmavaate sihtasutus), riigikogulaste hüvitiste, eripensionide, valitute surnuaia ja muu analoogse peale.
Kohati jääb juba mulje, et erakonnad koosnevad üksnes sulidest ja pättidest. Vastasel korral ei põhjendataks riigieelarvest erakondadele eraldatavate rahade vajadust mustade tegude välistamisega. Kõik riigikogus esindatud erakonnad korrutavad üht ja sama refrääni: kui ametlikult ei saa, võtame muudmoodi.
Erakondadele eraldatavad summad on kasvanud, mitteametlikud summad pole kadunud. Kuidas need liiguvad, selgub ehk Silver Meikari avaldusest alguse saanud kriminaalmenetluse lõpus. See aga ei tähenda, et ei tuleks juba praegu otsida seaduserikkumistele lahendust. Peaminister näeb ühe lahendusena seadusevastaste tehingute seadustamist. See pole aga õige, kuna sulitempude seaduskeskkonnaga kohandamine pole lahendus. Seadused on täitmiseks, mitte muutmiseks. Kui ikka seaduserikkumine on veres, siis see jätkub ka pärast seaduste kohandamist.
Üheks rahastamisskandaali lahenduseks võiks olla kodanikuühenduste õiguste võrdsustamine. Selleks tuleks lõpetada erakondade ühiskassast rahastamine, seadustamata jätta ettevõtetelt annetuste võtmine.
Lähenemise põhjendus peitub järgnevas:
1. Riigieelarve vahendid
Paljud eestlastest on toimetulekuraskustes. Uuringute andmetel pidavat koguni neljandik lastest kannatama tühja kõhu käes, meie aga kulutame ühisvahendeid kolmanda järgu tegemistele. Erakondadele eraldatakse ligi 90 miljonit krooni (5,75 miljonit eurot) aastas, lisaks mainitule saavad nad raha kaudseid teid pidi. DASAdest (demokraatia arendamise sihtasutus) ja MSAdest (maailmavaate sihtasutus) on kõik kuulnud. 2012. aastal kavandatakse selleks 900 000 eurot. Tegemist on erakondade rahastamisskeemi ühe kanaliga. Erakondadele tehtav kulu ei piirdu mainitutega. Erakonnad kasutatavad ka muid kuluridu (töökohad riigiettevõtetes ja omavalitsustes, riigiettevõtete ja omavalitsuste vahenditest tehtav reklaam, majanduskulu jmt).
Eestlaste vaesuse juures tuleks ühiskonna ressursse otstarbekamalt kasutada. Erakondadele tehtavate eraldiste vähendamine või kaotamine võimaldaks vahendeid enam suunata kodanike heaolu parandamisesse.
2. Annetused ettevõtetelt
2009. aastal pankrotistus Eestis 1055, 2010. aastal 1029 ettevõtet. Kindlalt tunnevad ennast vaid monopoolsed ja toetustest ning riigihangetest majandavad ettevõtted.
Ettevõtetel on pangalaenud ja kohustused kreeditoride (tarnijad, töövõtjad jne) ees. Töötajad nõuavad palgalisa. Iga käibevara sent kulutatakse tulubaasi suurendamiseks.
Arvestada tuleks ka sellega, et Eesti ettevõtted on kerjaja rollis, kuna see toimib paljuski toetustest ja riigihangetest. „Annetuste“ seadustamisel puudub põhjendus. Tegemist pole annetustega, vaid väljapressimisega.
Põhjendusi leiab alati, ärgem aga laskem ennast petta sellest, et ettevõtted soovivad teha (sellises majanduskeskkonnas) maailmavaatest tulenevaid annetusi. Sellised annetused on läinud eestlastele kalliks maksma. Taastuvenergiale tehtavad toetused on tõstnud elektri reaalhinna Eestis põhjendamatult kõrgeks.
Eesti riik pole üldsegi õhukene, nagu võimulolijad on harjunud üldsusele serveerima. Me teeme mõttetuid kulutusi. Erakondade rahastamine, eripensionid, kulutused rohkearvulistele esindustele (esindatakse iseennast, mängitakse demokraatiat) ja sihtasutustele ning muule analoogsele on ühisvahendite laristamine.
Eugen Veges,
ükskikkandidaat 2011. aasta riigikogu valimistel Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal
